Jootraha ja kerjamine Kreetal
Jootraha andmine on nii Kreeta saarel kui kogu Kreekas mittesoovitatav.
Kuigi mõnedel turistidel on kinnistunud kunagi-kusagilt kuuldud luul, et hea teeninduse eest on viisakas jätta jootraha, siis tegelikkuses see midagi head endaga kaasa ei too. Vähemalt siinmail mitte.
Jootraha andmise ainuke tulemus on see, et paljud klienditeenindajad muutuvad piltlikult öeldes “täissöönuks”, ehk siis teisisõnu ninakaks ja ülbeks nende klientide suhtes kes eriti rikkad välja ei näe või kes tellivad restoranis odavamaid roogasid jms.
Ja selliseid täissöönud teenindajaid kohtab Kreeta saarel eriti iga hooaja lõpupoole liigagi tihti.
Kõikides restoranides ja hotellides on teenindaval personalil kindel palk (millega ta on tööle asudes nõustunud) ja tema tööks ongi oma ülesandeid võimalikult hästi täita. Kui ta seda ei tee, siis jõuab info sellest üsna kiirelt ülemuseni ning antud isiku teenustest loobutakse. Sest kehv teenindus viib asutuse maine ja külastatavuse (seeläbi ka kasumi) alla ning omanikud ei saa seda enesele lubada.
Juhul kui mõni teenindaja on erakordselt tubli ja andekas ning kutsub klientides pidevalt esile positiivset emotsiooni, siis ka sellest saavad koha omanikud väga kiirelt teada. Tulemuseks on palgatõus, preemiad jne. Seda lihtsalt ollakse sunnitud tegema, info levib kiirelt ning vastasel juhul ostetakse fantastiliselt tubli töötaja konkurentide poolt üle.
Kreekas on kujunenud nii, et hea (virk ja korrektne) klienditeenindaja on nii restorani- kui hotellimajanduses kulla hinnaga. Ja head töötajad teavad oma väärtust ning võite olla kindel et nad teenivad VÄGA hästi.
Kui aga nüüd kliendina sellesama virga ja korrektse teenindaja käest otsesõnu tema palga kohta küsida, siis valetatakse sirge näoga endale väga kesine palk ning lisatakse nukra näoga juurde, et sedagi saab ta vaid turismihooajal. Ikka selleks, et klient jootraha andmiseni viia.
Tegelikkuses teenib hea klienditeenindaja Kreetal ainuüksi palgatulu oluliselt rohkem kui keskmine eestlane oma ametikohal.
Kerjused Kreetal
Kuigi kerjamine ei ole siin väga levinud, siis enamus turiste mõne korra puhkuse jooksul selle äriga siiski kokku puutuvad.
See on väga tulus ÄRI mida kureeritakse siin saarel mustlasparunite poolt.
Kogu protsess on alati väga hästi läbi mõeldud, saakloomale (turist) lähenetakse võimalikult personaalselt ja viisil mida on raske ignoreerida.
Peibutisena kasutatakse enamasti väikesi lapsi ning väikelastega naisi. Tegemist on mustlastega.
Nad on väga kogenud inimesetundjad ja loevad valgeid turiste nagu raamatut. Neile on koheselt selge kas antud turistilt annab midagi saada või mitte. Nendele kellelt midagi saada pole võimalik (ehk siis enesekindlad, rahulikud, selge ja intelligentse silmavaatega inimesed) eriti aega ei kulutata, aga seevastu teistsuguseid töödeldakse just nii pikalt kui vaja.
Üks levinumaid taktikaid on näiteks see kui õhtul saadetakse kehvalt riides haledat nägu tegev laps teatud restoranidesse.
Laudade vahel esimest ringi tehes asetab ta igale lauale inglisekeelset nutulaulu (oleme paljulapseline näljas pere, annetage leivaraha vms.) sisaldava paberitüki. Teisel ringil kõigepealt töötleb psühholoogiliselt neid kes veel ei ole oma laual lebavale paberilipakale raha asetanud, siis korjab oma paberitükid ning annetatud rahad kokku ja seejärel suundub järgmisesse “äripartnerite” restorani sama “tööd” tegema.
Seda trikki kasutatakse ainult mustlastega eelneva diili teinud restoranide puhul. Niimoodi lisaraha teenivatesse restoranidesse / tavernadesse tuuakse iga õhtu lõpus mustlaste poolt kokkulepitud % sel õhtul antud kohas teenitust.