Oliiviõli Kreetal
Kreeta saarel on oliivide kasvatamine turismi järel suuruselt teine sissetulekuallikas.
Terve saar on kaetud suuremate ja väiksemate istandustega, ka kohalikule köögile mõeldes on oliiviõli ilmselt kõige esimesena meelde tulev komponent enamuse inimeste jaoks.
Kõige selle tõttu on oliiviõli kujunenud paljude turistide jaoks enamvähem kohustuslikuks asjaks mida koju kaasa osta. Seda nii isiklikuks tarbimiseks kui kingitusteks.
Tänaseks päevaks on kõik juba kindlasti teadlikud sellest, et kui oliiviõli osta, siis kindlasti peab see olema 100% extra virgin (ekstra neitsi). Ehk siis külmpressitud oliiviõli.
Aga on ka mõned asjad, millest valdaval enamusel pole õrna aimugi, ning mis pole seejuures mitte vähetähtsad…
Võltsõlidest natuke
Tuginedes viimastele uuringutele võib väita, et ca 80% maailmas extra virgin oliiviõlide pähe müüdavast õlist ei ole tegelikult mitte extra virgin oliiviõli, vaid täiesti väärtusetu ollus.
Asi on selles, et külmpressitud oliiviõli on pagana kallis toota võrreldes rafineeritud (kuumutatud) õliga.
Samas väga odavalt toodetav rafineeritud õli (mis on tervise seisukohalt väärtusetu) on imelihtne muundada selliseks, et ta näeb välja ning maitseb täpselt samamoodi kui extra virgin õli. Ka happelisus reguleeritakse õigeks. Ja see on väga tulus äri…
Enamasti kasutatakse võltsimisel toorainena rafineeritud oliiviõli, aga levinud on ka rapsi- ja päevalilleõli baasil valminud “extra virgin oliiviõlid”.
Mõnikord segatakse õige maitse ja värvuse saavutamiseks tooraine sisse natuke päris ekstraneitsit, enamasti aga teatud keemiat.
Ka Eesti kaubandusvõrgus on VTA poolt läbi viidud kontroll-ostude laboris analüüsimise tulemusel avastatud Kreeka päritolu väärtusetuid lambiõlisid, mida müüdi ekstraneitsi pähe.
Kuidas teha vahet õigel ja väärtusetul oliiviõlil?
On ainult 1 viis – viia õli vastavasse laborisse, kus tuleb analüüsida 70 erinevat näitajat!
Kodusel teel on ainuke võimalus natukenegi asjast aimu saada nii, et paigutada õlipudel külmkappi.
Õige ekstraneitsi muutub jahedas ajaga paksuks ja häguseks. Samas ka mõned võltsõlid käituvad samamoodi.
Külmkapitesti võib usaldada ainult niipalju, et kui mõni õli seal tahedamaks ja hägusemaks ei muutu, siis see on kohe täiesti kindlalt rafineeritud võltsjura.
Kuigi siit-sealt internetist võib lugeda igasugu “tarkade” juhendeid kuidas teha vahet maitse põhjal, siis need võib kokku võtta lühidalt – jamps.
Maitse põhjal ei ole võimeline ükski ekspert (“ekspertidest” rääkimata) vahet tegema päris ekstraneitsil ja heal tasemel võltsitud tootel.
Siinkirjutaja on Vahemere piirkonnas püsivalt elanud alates 2013 aastast, ning kuna teema mind huvitab, siis asja kohta omajagu uurinud. Alates vastava kirjanduse läbitöötamisest kuni kümnete erinevates õlitehastes töötavate inimestega vestlemiseni.
Aga ma ei suuda maitse järgi vahet teha õigel ja võltsitud õlil. Sest see lihtsalt pole võimalik. Võltsija saab oma toote lihtsalt ja odavalt tempida täpselt selliseks nagu tarvis on.
Mida siis teha?
Esiteks tasuks läbi mõelda, et kas ikkagi on kindel tahtmine puhkusereisilt kaheldava väärtusega õli Eestisse transportida.
Kui on, siis soovitaks võtta mõnest suurest kaubandusketist (nt. Lidl) pudel või väike plekist kanister kuhu on peale kirjutatud Extra Virgin, ning lihtsalt uskuda ja loota, et said õige asja.
Kuigi ka suurtest kettidest ostmine on paras loterii (seejuures pole tähtsust kas ostad kallimaid või odavamaid õlibrände), on tõenäosus petta saada puhtalt turistidele suunatud väikestes kauplustes oluliselt suurem (ca 99%).
Tihti tulevad väikeste turistipoekeste müüjad kliente õli valimisel nõustama ja “abistama”. Aetakse igasugu vahvaid muinasjutte, a´la me müüme ainult ühe väikese 178 aastat vana perefirma õli mis tuleb meie oma kasvandusest, etiketil on mingid märgised mis näitavad midagi jms., aga seda ei tasu tõsiselt võtta.
Lühidalt öeldes soovitaks turistinänni poodides leiduvad õlid rahule jätta, kui sealt neid siiski osta, siis väikestes pudelites suveniiriks-kingituseks, aga mitte tarbimiseks.